CV | Mati Karmin

MATI KARMIN

Sündinud 26. veebruaril 1959, Tartus.

Haridus

1966-1977 H.Treffneri Gümnaasium
1981-1986 Eesti Kunstiakadeemia, skulptuur

Teenistuskäik

1986-1995 Eesti Kunstiakadeemia, õppejõud
1992- 1995 Eesti Kunstnike Liidu president
1996-2000 SA Kunstivaramu nõukogu esimees
2000-…. Tartu Kõrgem Kunstikool, skuptuuriosakond

Preemiad, autasud

1986 Noorte kunstnike aastapreemia
1993 Kristjan Raua aastapreemia
2003 Anton Starkopfi aastapreemia
2005 Pärnu maakonna vapimärgi kavaler, Pärnumaa aukodanik
2006 Püha Jüri medal
2012 Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler
2012 Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse Maarja Medal (Nº XIII)
2024 Tartu linna aukodanik
2024 Tartu Suurtähe kavaler

Isiknäitused

1987,1991 Tallinna Kunstihoone Galerii, Tallinn
1992 Galerii Sinimandria, Tartu
1993 Kuused-kepid. Galerii Sammas, Tallinn
1994 Rüütli Galerii, Tartu
1994 Minu isa. Galerii Sammas, Tallinn
1995 Minu isa .Mücsarnok, Budapest, Ungari
Minu isa. Linnagalerii, Kotka, Soome
1996 Kunstnik ja muusad. Linnagalerii, Tallinn
2000 Skarabeusi kerad. Galerii Sammas, Tallinn
2002 Merevaigutuba. Tallinna Kunstihoone Galerii
2003 Merevaigutuba. Retretti Kaasaegse Kunsti Keskus (The Retretti Art Centre), Soome
2004 Disainmööbel meremiinikestadest. Ferrumi maja, Kuressaare
2005 Disainmööbel meremiinikestadest. Viru Kunstigalerii, Tallinn
2006 Pisiplastika näitus. Galerii Nõmme, Tallinn
2006 Pisiplastika näitus. KUMU kohvik, Tallinn
2008 Miinimööbli näitus-Miiniväljade inglid. Huy, Belgia
2010 Baby Mine. Tallinna Kunstihoone Galerii
2011 Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinn – Sõjatehnikast disainiobjektiks. Meremuuseumi filiaal, Tallinn
2013 Mida rooste ei riku. Tallinna Kunstihoone Galerii
2018 Näitus “Usust”. Tallinna Kunstihoone Galerii
2019 Näitus MK LX. Tartu Kunstnike Maja Galerii

Ühisnäitused

1988 Kuva. Eesti ja soome noorte kunstnike näitus. Tallinn
1988 Baltimaade skulptuurikvadriennaal. Riia, Läti
1988 Baltimaade noorte kunstnike triennaal. Vilnius, Leedu
1988 Nõukogude ja Ameerika noorte kunstnike näitus. Kunstikeskus Soviart, Kiiev,Tbilisi, Odessa, Harkov
1989-1991 Struktuur/Metafüüsika. Eesti kunstnike grupinäitus. Soomes: Pori Kunstimuuseum, Helsingi Kunstihoone, Rovaniemi Kunstimuuseum;
Saksamaal: Kieli Linnagalerii, Galerii “Nemo”, Eckenförde;
Rootsis: Kulturhuset ja Liljevalchi Kunstihall (mõlemad Stockholmis), Linköpingi Muuseum
1989 Skulptuuritriennaal. Gdansk, Poola
1992 10 skulptorit. Tallinna Kunstihoone, Tallinn
1993 Kunst Eestist. Großburgwedel, Hannover, Saksamaa
1993 Baltimaade skulptuur. Porvoo, Soome
1994 Olematu kunst. Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 2. aastanäitus Tallinn
1995 Ajaloo Vabrik. Fabrique d’Histoire. Saaremaa biennaal. Saaremaa
1995 Mobile 1. Eesti kineetilise kunsti näitus. Tallinna Kunstihoone, Tallinn
1997 10 skulptorit. Tallinna Kunstihoone, Tallinn
1998 Valiku vabadus. Eesti Vabariigi aastapäeva näitus.Tallinna Kunstihoone, Tallinn
2007 Kujurite ühisnäitus Vaim ja võim. Tallinna Kunstihoone, Tallinn
2007 Kultuurikatapuldid Haapsalu piiskopilinnuses
2007 80. aastate Eesti kunst. KUMU, Tallinn
2012 Eesti Kunstnike Liidu XII aastanäitus. Tallinna Kunstihoone, Tallinn
2015 Skulptorite grupinäitus Pärnu Uue Kunsti Muuseumis
2022 Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitus Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis

Valik monumentaaltöid

1985 Kärdla kalevivabriku monument. Kärdla
1989 Esimese laulupeo mälestuskivi. Tartu
1989 Charles Leroux monument Pirita teel Tallinnas (arh. Tiit Trummal)
1989 Oscar Brackmanni büst. Pärnu
1995 Reisipraam “Estonia” hukule pühendatud monument Tahkunas. Hiiumaa
1995 Olümpiasangar Alfred Neulandi büst. Valga
1996 TÜ humanitaarhoone karüatiidid. Tartu
1996 Marmorpannoo Tallinna Krematooriumis Pärnamäel
1996 Kristus ristil. Tori kirik, Pärnumaa
1997 Hugo Treffneri monument. Tartu (arh. Tiit Trummal)
1997 Andres Saali büst. Tori (arh. Tiit Trummal)
1997 Reisipraam “Estonia” hukule pühendatud monument. Pärnu (arh. Tiit Trummal)
1997 Arnold Matteuse hauamonument Tartus Raadi kalmistul. Tartu
1998 Purskkaevuskulptuur „Suudlevad tudengid“ Raekoja platsil. Tartu (arh. Tiit Trummal)
1998 C. R. Jakobsoni monument Viljandi keskväljakul (arh. Tiit Trummal)
1998 Vabadussõja monumendi figuurigrupp Ropka kalmistul. Tartu
2001 Jaan Tõnissoni monument. Tartu (arh. Tiit Trummal)
2002 Olümpiasangar Martin Kleini monument. Viljandi
2003 Ratsamonument „Püha Jüri võitlus lohega“. Tori
2005 Purskkaevuskulptuur „Neptun“ Kadrioru lossi pargis. Tallinn
2006 Michael Parki monument Pirita teel. Tallinn
2007 Juri Lotmani monument. Tartu ( arh. Andres Lunge )
2007 J.V. Jannseni monument. Pärnu
2008 Dekoratiivskulptuur „Siga“ Tartu turuhoone ees. Tartu
2008 Treener Tzikini skulptuur Kalevi spordihallis. Tallinn
2009 G.A. Germanni büst TÜ botaanikaaias. Tartu
2010 Marie Underi marmorfiguur Rahvusraamatukogu ees. Tallinn
2012 Dekoratiivkulptuur „Rändaja“ ajaloolisel Postiteel. Põlvamaa
2012 Eesti Õpetaja autähis. Haljala
2013 Ruben Jaari bareljeef, Helsinki
2013 Väino Tuppitsa bareljeef. Ida-Tallinna keskhaigla, Tallinn
2014 Hukkunud metsavendade memoriaal. Vastseliina kalmistu, Võrumaa
2015 Alexander von Schuberti büst. Vihula mõis, Lääne-Virumaa
2015 Dekoratiivskulptuur „Südamed“. Keila-Joa park, Harjumaa
2015 Dekoratiivskulptuur-purskkaev. Viljandi Kutseõppekeskus, Vana-Võidu
2016 Eino Baskini bareljeef. Õpetajate maja, Tallinn
2017 Dekoratiivskulptuur “H2O” Tartu Veevärgi hoone juures
2017 Martin Kleini mälestusmärk. Tarvastu.
2018 Arstide hauakompleks. Metsakalmistu. Tallinn.
2019 Dekoratiivskulptuur “Lehm” Vahtra piimafarmi juures. Pärnumaa
2020 Jaak Joala mälestusmärk. Viljandi
2021 Mälestuspanno parvlaev Estonial hukkunutele. Tallinna Toomkirik.
2022 Mälestussammas Kose Valla hukkunud metsavendadele. Kose kalmistu
2022 Teoloog Toomas Pauli marmorbüst. Tallinna Jaani kirik
2023 Mälestustahvel endise Tartu veterinaarinstituudi hoonel
2024 Mälestuspannoo olümpiavõitja Jüri Tarmakule. Tallinna Nõmme gümnaasiumi spordihoone

Tunnustused

1998 Tartu Aasta Tegu – „Suudlevad tudengid“, purskkaevuskulptuur Tartu Raekoja platsil
2001 Tartu Aasta Tegu – Jaan Tõnissoni monument
2007 Tartu Aasta Tegu – Juri Lotmani monument
2007 Tartu Kultuuri Kandja aunimetus
2007 Pärnu Aasta Tegu – J.V. Jannseni monument
2008 Tartu Aasta Tegu – Dekoratiivskulptuur „Siga“

Bibliograafia

Kataloogid:

Mati Karmin. Isikkataloog. Eessõna B.Bernstendilt. Tallinn, 1995
Struktuur/Metafüüsika. Vaatenurk Eesti nüüdiskunsti.
Porin Taidemuseo. Pori, 1989
Olematu kunst. Sorose kaasaegse Kunsti Eesti keskus. Tallinn, 1994
Ajaloo Vabrik. Fabrique d’Historie. Saaremaa biennaal. Tallinn 1995
Eesti kunstnikud 2. Kaasaegse Kunsti Eesti keskus. Tallinn 2000
Mati Karmin. Isikkataloog näitusele Retrettis, Soomes. Mati Karmin, Tallinn, 2003
Mati Karmin. Isikkataloog näitusele Huy’s, Belgias. Mati Karmin, Tallinn, 2008

Filmograafia

Skulptor Mati Karmin. Eesti Televisioon. 1988. Režissöör L.Kulles
Eesti nüüdiskunst. Mati Karmin. Eesti Televisioon. 1994. Režissöör J. Nõgisto
Koguja. Vene film Eestis. 2004 Režissöör V. Blinov
Monumendimees. Režissöör J. Nõgisto. 2022

Mati Karmin on juba ligi 30 aastat olnud üks keskseid isiksusi eesti skulptuuris. Tema kunstnikukarjääri iseloomustab intensiivne ja märkimisväärselt mitmeplaaniline tegevus.
Nagu enamus eakaaslasi, nn. 1980. aastate põlvkonna esindajaid eesti kunstis, sai ta tugeva, ent rahvusvaheliste kriteeriumite skaalas traditsioonilise, et mitte öelda konservatiivse erialase ettevalmistuse Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Karmini õpiaastatel oli eesti skulptuur valdavalt figuratiivne ja kasutas traditsioonilisi materjale nagu kivi ja pronks.
Samas on Karmin pea kogu oma iseseisva loomingu tegutsenud kiiresti muutuval kunstimaastikul, mida iseloomustavad traditsioonide eitamine, väärtuste vaidlustamine, kunstiliikide vaheliste ning kunsti ja seda ümbritseva ruumi piiride ähmastumine. Eriti radikaalse teisenemise on läbi teinud skulptuuri mõiste. Karmin on muutuvale situatsioonile reageerinud ehk dünaamilisemalt, kuid ka vastuolulisemalt, kui enamus eesti kunstnikke. Pulbitsev loovus, mille keskpunktiks on väga professionaalne plastiline mõtlemine ja perfektne materjalitaju, on lubanud tal tegutseda paralleelselt nii traditsionalisti kui novaatorina, saavutades mõlemal alal väljapaistvaid tulemusi.

Traditsiooniliste materjalide, esmajoones pronksi kõrval on Karmin oma loomingu algaastatest peale inspiratsiooni saanud ebatraditsioonilistest lahendustest ja kasutanud uuenduslikke materjale. Omal ajal äratas suurt tähelepanu üks ta esimesi avalikult eksponeeritud skulptuure “Militaarrebane”(1982), mille teostamisel kunstnik vaimukalt kasutas roostetanud vanarauast detaile. Vanametall on stabiilselt figureerinud olulise materjali ja inspiratsiooniallikana Karmini edaspidises loomingus. Kuni 1990. aastate keskpaigani kasutas ta vanarauda siiski esmajoones traditsioonilise skulptuurimõiste piires. Me räägime siin kujudest ja dekoratiivvormidest, mis suhtlevad ruumiga nagu harjumuspärane vabaskulptuur ja mis on mõeldud paigutamiseks postamendile. 1994. aastal üllatas seni klassikalise skulptuurimõiste piire vaid ettevaatlikult kombanud skulptor epohhiloova kontseptuaalse installatsiooniga “Minu isa”, mille aineks oli põllumajandusteadlasest isa elukäik ja tema kogutud ulatuslik umbrohtude kollektsioon. Samasse ajajärku langeb efektsete roostetanud metallsoojakute eksponeerimine uuendusmeelsete skulptorite grupinäitusel Tallinna Kunstihoone galerii esisel haljasalal.
Karmini loomingu otsiva liini üks suurejoonelisemaid väljundeid on viis aastat tagasi alanud miinimööbli projekt.
Eesti põhjarannikul ja eriti saartel, mis suures osas olid okupatsiooniaastatel tavainimestele kättesaamatu piiritsoon, leidus peale nõukogude armee lahkumist hulgaliselt mahajäetud militaartehnikat, sealhulgas hunnikute viisi roostetanud miinikesti, mis kujutavad endast kerasid aukude, ogade ja kinnitusrõngastega. Karmin innustus miinidest ja hakkas neid koguma. Suuremõõtmeliste roostetanud miinikestade vastuolulisus intrigeeris kunstnikku. Miini vorm on täiuslik ja korrapärane, samas kannab ta selgelt oma algse destruktiivse funktsiooni pitserit, olles märgistatud kuuluvusest minevikku ja seega lähedalt seotud komplitseeritud lähiajalooga, mis Karminit alati on paelunud.
Kogu Karmini looming on kantud mitmetest vastuoludest. Ta tuli eesti skulptuuri uuendajana ja selle liini jätkuvus tema loomingulises biograafias on olemas, ent samas on nii klassikalise skulptuuri mõiste, kui ka klassikaline skulptuurimaterjal – pronks – talle väga oluline ja ta on viimase juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud nii vabaskulptuuris kui monumentalistikas.
Miinimööblis, hoolimata selle pretsedenditust innovatiivsusest, kohtuvad kaks liini kunstniku loomingus. On selgelt tunda, kuidas kunstnik on mõnuga materjalide ja vormidega mängides arendanud seda nii tähenduslikult kui teostuslikult, loonud vastuoludele ja kontrastidele rajatud rikkaliku sarja.
Karmin kasutab miine moodulitena. Kogu mööblisari koosneb ainult kahest miinides olemasolevast põhivormist, poolkerast ja silindrist. Suure naudinguga on ta neist meisterdanud kõige erinevama vormiga tarbeesemeid nagu tugitoolid, kirjutuslaud, voodi, tualettruum, kapp, vann, kiik, kamin… Kunstniku käe all on militaristlikest metallijäätmetest saanud vapustavalt kaasaegse vormiga disainmööbel. Ta on vanarauaga liitnud kaunid käsitsi töödeldud vaskdetailid, metallvõrgud, perfektsed nahkpolstrid ja graniit- ning klaaspinnad, võimendades selle kaudu teadlikult objektide tähenduslikku vastuolulisust. Miinimööbel ei ole mingil juhul romuskulptuur selle tavatähenduses; see on hoolikalt disainitud ning käsitööga väärtustatud. Tegemist on teostega, mis pole ainult skulptuurid või ka ainult mööbliesemed, vaid mõlemad üheaegselt.
Karmini miinidest valmistatud esemetel on selge tarbefunktsioon, ent ka väljendusrikas plastiline vorm ning nad toimivad mitmeplaanilisi tõlgendusi võimaldavate tähenduslike objektidena. Miinimööbli väärtus on nii tema unikaalsuses, teravmeelsuses kui ka mitmetähenduslikkuses.
Miiniprojekti lõpetuseks lõi kunstnik liikuva skulptuuri nõukogude sõjaväe veoautost. Tema autol tõuseb raketi asemel taeva poole hiiglaslik miinikestadest fallos, mille tipus on neli kella. Need näitavad aega neljas maailma geograafilises punktis – Moskvas, Londonis, Pariisis ja New Yorgis. See mitmetähenduslik ja vahva teos ootab veel väärikat kohta Eesti avalikus ruumis.
2003

Anu Liivak
Kunstiteaduste magister
KUMU direktriss